Värsked Tartu uudised | Linnaleht

Juhan Voolaiule on Tartu inspiratsiooniallikaks

Kristjan Roos 15.12.2016, 16:52

Tartlasest kirjanik Juhan Voolaid tunnistab, et Tartu ja linna justkui kustutuskummiga maha nühitud minevik erutab teda tõepoolest.

2014. aastal ilmus Voolaiu sulest „Hokimängija Tartu linnamüüril”, mis tutvustas muuhulgas linna kaitserajatisi. Uues Tartu-teemaliste lugude sarja teises osas „Tartu õuduskaupmees” keerlevad sündmused muuhulgas Kivisillal ja Kaarsillal, kus öist vahti peab algaja õuduskaupmees.

„Olen Tartus üles kasvanud ja juba lapsena jäid mulle silma mõtlemapanevad objektid linnapildis: linnamüüri jupid, mingid salapärased augud Toomel, kadunud Vabadussilla köndid jõekaldal jms. Inspiratsioonipuudust ma seega ei tunne, materjal on ülipõnev, püüan seda tasahilju uurida ja juttudega natuke teise nurga alt esitleda, kui siiani tehtud on,” selgitab Voolaid, miks talle meeldib just Tartust kirjutada.

Juhan, taaskord segunevad lugudes ajalugu ja tänapäev. Kas seekordseid lugusid kirjutades avastasite mõne huvitava ajaloolise fakti või legendi, mida laiem avalikkus ehk ei tea?

Millelegi päris uuele ja eriti salapärasele ma kahjuks ei sattunud. Enda ja ilmselt ka mitteajaloolasest lugeja jaoks leidsin palju uut, mis kõik sai ka kirja. Segadus oli näiteks küsimusega, kuhu juhiti Kivisilla ehitamise ajaks jõevesi. Kui ma siiani teadsin, et see suunati Koolujõkke (vanas Tartus voolanud Emajõe haru), siis materjale uurides selgus, et nii pole loogiline. Sellele asjaolule viitas mõnda aega tagasi ühes Tartu-teemalises Facebooki grupis ökoloog Tõnu Oja. Kaubamaja lugu kirjutades leidsin kuskilt, et pärast sõda, kui kõike nappis, seisid inimesed vaheletrügimise vältimiseks mõnikord niimoodi järjekorras, et igaüks võttis enda ees seisja ümbert kinni. Huvitavaid nüansse ja asjaolusid on muidugi raamatus ohtralt, muuhulgas selgub, kuhu jõevesi siis ikkagi suunati.

Milline Tartu ajaloo periood on teie enda jaoks kõige huvitavam? Kas sellest olete juba kirjutanud või on veel plaanis?

Erilist huvi tekitab muidugi see, mida pole enam olemas ja mille kohta pole õieti andmeidki. Keskajal olnud Tartu rikas kaubalinn täis ilusaid kivimaju, siin olnud hulk kirikuid, mida kõike kiitsid ülivõrdes linnast läbi sõitnud rännumehed oma reisikirjades. Tänapäevaks on keskaegne Tartu hävinud ja kuidas sellest ajast nii kirjutada, et asi väga ulmeks kätte ei lähe, peab mõtlema.

Raamatu seiklused toimuvad kaasajal, eile, täna ja homme, ning tegelased on nii- või naasuguste niitidega linna mineviku külge kinnitunud. Kaarsillal peab öist vahti algaja õuduskaupmees ning Vanemuise teatris toimuvale etendusele satub tagasihoidlik riidehoiutädi. Viimast päeva töötavasse vanasse kaubamajja lastakse mees, kes võib vabalt valida kõike, mida hing ainult ihaldab – krabaja.

Raamatu pealkiri on „Tartu õuduskaupmees”. Kas see on puhas fantaasia või räägib äkki mõni legend, et sellised tegelased on kunagi Tartus tegutsenud?

Õuduskaupmees kui termin on puhtalt minu väljamõeldis, kuigi tegelikult leidub selliseid ametimehi nii Eestis kui ka kogu maailmas küllaga. Lihtsaim õuduskauba näide on lõbustuspark, kus inimesed karussellile ronivad ja siis jubedusest karjuma pistavad. Või nagu ütleb raamatus Tartu õuduskaupmees: „Inimesed lähevad lõbustusparki hirmu järele, et seda üheskoos nautida, sest üksi tundmiseks on hirm liiga hirmus asi.”

Võib arvata, et ega kaks kolmandata jää. Kas tulevikus on plaanis veel Tartu-teemalisi raamatuid kirjutada?

Kindlasti. Järgmise raamatu ideed juba ringlevad peas, olen alustanud materjalidega tutvumist ja teen esimesi visandeid. Kahjuks ei saa ma praegu täpsustada, milliseid objekte linnas käsitlema asun, sest liialt lobisedes võib kumm tühjaks susiseda ja mu side juttudega hägustuda. Ent kui kolmandat Tartu raamatut peab veel mitu aastat ootama, siis vahepeal võiks mult lettidele jõuda nii mõndagi. Lõppviimistluses on absurdikogumik „Tuhastunud külavanem” ning lühilugude raamat „Läbilööjalammas ja marukoer”, kus igas loos tuleb mõnele loomale mõistus pähe, nad satuvad sekeldustesse ja hakkavad inimkonnale nõudmisi esitama. Näiteks satub mõistusega lehm burgerirestorani ja kanad põgenevad farmist, et alustada metsas iseseisvat, ilusat ja vaba elu. Ühes loos tuleb looma asemel mõistusele hoopis kuuekuune inimbeebi, kes põeb ränka suurushullustust.

-------------------

Juhan Voolaid

„Tartu õuduskaupmees”

Kirjastus Hea Lugu

200 lehekülge