Arvamus | Linnaleht

Euroopa Liidu eesistumise tähendus Eestile

Kalev Stoicescu, kolumnist 06.07.2017, 16:12

Aastaid tagasi taotles Eesti endale EL-i eesistumise ajaks tuleva aasta esimese poole, et see langeks kokku meie riikluse sajanda aastapäevaga.

Saatuse tahtel ehk Brexiti rahvahääletuse ning Suurbritannia oma eesistumisest loobumise tõttu algas Eesti eesistumine pool aastat varem. Tundub, et see oli küllalt suur väljakutse, alates eesistumisega tegelevate ametnike ja muude asjameeste armee rakendamisest ning paljude kohtumiste paikade korraldamisest kuni Tallinna lennujaama uuendatud kujul avamiseni. Õnneks, see oli umbes aasta varem teada.

Euroopa Liidu eesistumine aitab eelkõige kaasa Eesti positiivse maine kujundamisele, kui Euroopas valitsevad üpris rasked ajad. Tegelikult, me elame teatud müütides – ülistades oma riigis asjaajamise lihtsust (püüdku keegi tavainimene näiteks kooskõlastusi saada Tallinna linnaplaneerimise ametilt või päästeametilt, kasvõi oma korterile kasutusloa saamiseks ‒ võid jääda elu lõpuni askeldama) või madalat maksukoormust (mis on OECD riikide seas pea kõige kõrgem), kuid rahvusvaheliselt on ikkagi tähtis riigi positiivne imago. Eesti on paljuski seotud e-asjadega – e-valitsus, e-valimised, igasugused e-rakendused jne. Peale selle riigi kõrgele tasemele viidud küberkaitsevõimekus. Need on meie peamised müügiartiklid (kui E-stonia) Euroopas ja maailmas laiemalt. Me jagame oma kogemusi ja ideid teistega ning loodame investeeringutele Eesti IT ja kõrgtehnoloogia valdkonnas.

Me saame hakkama

Teisalt on Eesti jaoks oluline edastada sõnum, et ta saab niivõrd suure asjaga hakkama. Hoopis väiksem Malta tuli oma äsja lõppenud eesistumisega hästi toime. Eesti väljakutsed on siiski märksa suuremad, sest käivitumas on mitmed Euroopa Liidule tervikuna üliolulised protsessid – Brexiti läbirääkimised, EL-i kaitsemõõtme tugevdamine ja euroala võimalikud reformid.

Suurbritannia lahkumine EL-ist on reaalsus, mis sest et paljudel, nüüdseks tõenäoliselt ka enamikul brittidel, on sellest kahju. Ei ole veel kuigi selge, kas brittide lahkumine liidust saab olema n-ö pehme või kõva või isegi see, kas üldse kahe aasta möödudes (Rumeenia eesistumise ajaks 2019) kokkuleppele jõutakse. Eesti eesistumise ajal algavad Brexiti läbirääkimised, mis tarbetute valimiste tulemusel nõrgestatud Theresa May valitsus peab 27 liikmesriigiga edukalt lõpule viima. EL-i pealäbirääkija on prantslane (Michel Barnier) ning läbirääkimiste tooni hakkab määrama paljuski Saksamaa, kuid Eesti peab oskuslikult balansseerima liidu (ja oma enda) ning Suurbritannia huvide vahel. Selge see, et mitte keegi ei soovi britte n-ö karistada, eriti Eesti, kus asuvad meie kaitseks sajad briti sõjaväelased. Teisest küljest, Suurbritanniale ei saa võimaldada sellist lahkumist, mis pärast toimiks mõnele teisele liikmesriigile positiivse pretsedendina. Seega, tuleb teha saalomonlikke otsuseid.

Rohkem kaitset

Euroopa kaitset on kindlasti vaja tugevdada. Mitte sellepärast, et britid lahkuvad EL-ist ning Valges Majas on uus president, sest NATO jääb tugevana püsima. Selles ei ole kahtlust. Liidul ei ole mõtet ja ta ei saagi NATO-t dubleerida ehk püüda teha samu asju üle oma võimete. Küll aga on võimalik ja vajalik, et Euroopa liitlased, ka need, kes pole NATO liikmed (sh Soome ja Rootsi), panustaksid enam ressursse kaitsevaldkonda. Kaitse-eelarve suurendamisest üksi on siiski vähe, sest raha tuleb kulutada targalt – luua koos vajalikku võimekust.

Lõpuks, hoiame kõik pöialt, et Eesti eesistumine kulgeks hästi iga külje pealt. Muidugi võiks soovida sedagi, et eesistumisest saaksid innustust müütide lõhkujad – et Eestil läheks paremini just sellepärast, et siin oleks tõepoolest lihtne asju ajada ning maksud oleksid ka tegelikult väikesed ega kasvaks pidurdamatult.