Värsked Tallinna uudised | Linnaleht

KGB-sse minekuks tuleb aeg enne kinni panna

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee 06.07.2017, 16:12

Viru hotellil on salakorrus, kuhu saab praegu ainult piletiga, vanasti üldse mitte.

Kapitalistliku maailma ebaametliku saadikuna 1972. aastal rajatud hotellil Viru on üldteada 22 korrust. Tegelikult on Tallinna esimesel pilvelõhkujal 23 korrust, viimane korrus paistab küll kaugele, aga käinud on seal vähesed ja needki peamiselt viimaste aastate turistid. Tegelikult te ju teate enda teadmata seda korrust, mida kaunistab inimkõrgune kiri HOTELL VIRU.

Käia tasuks sel salakorrusel ka mitteturistidel, sest korrusel on päris põnev muuseum, mis jutustab meile giidi vahendusel loo välismaalaste majutamiseks ehitatud hotelli varjatumast poolest.

Pääsmed tunniks minevikku. (HEIKO KRUUSI)

Nimelt asusid sellel turistidelegi suletud piirkonnas peale ventilatsiooni- ja liftiseadmete KGB ehk Vene riikliku salapolitsei tööruumid. Neid tööruume oleme korra vilksamisi näinud populaarses teleseriaalis „ENSV”, muidu pääseb neisse praegugi vaid valitud seltskond. Valitud selles mõttes, et koht tunnisele giidiekskursioonile tuleb kindlasti eelnevalt broneerida, niivõrd populaarne on hotelli vaatamisväärsus turistide seas. Omasid käib harvemini, nendib giid.

50-50

Kakskümmend aastat, hotelli valmimisest kuni nõukogude võimu lõpuni, sattusid 23. korrusele lisaks töömeestele vaid need mitte-KGB-lased, kel selle komiteega sekeldusi. Ja sekeldusi tuli ikka ette, sest välisturistide järele pidi kogu aeg valvama. Et nad ei astuks kontakti kohalike elanikega. Et ei kahjustaks ideoloogiliselt, et ei spioneeriks – ja aja edenedes ka üha enam – et ei teeks kohalikega äri. Hotellis oli hulganisti pealtkuulamistehnikat, et kahtlasi välismaalasi jälgida nii numbritoas kui ka pakilisema vajaduse korral näiteks restoranilauas. Muidugi ei õnnestunud „saladel” tekitada absoluutset vaakumit, äri käis nurga taga ikka edasi. Omanikku vahetasid nii teksapüksid, närimiskummi kui ka kõik muu välismaine pudi-padi. Ja samuti Soome margad. Tekkis kiht privilegeeritud inimesi – Viru ärikad – kes said KGB-st vähemalt näiliselt puutumatult oma pisemat või suuremat äri ajada. Oli selline aeg, kus Viru oli paljudele nii äri- kui ka ööelu vältimatu keskus. Ja pea kõigile sõnum hoopis teistsugusest maailmast, sellisest, milline oleks võinud ka Eesti olla. Aga üldse – Virust võiks raamatuid kirjutada. Vähemalt mitu. Kahjuks – paljud veel mäletavad, vähesed kirjutavad.

KGB lõhn ja selfie

Tollest ajast saab siiski veidike aimu, kui ekskursioonigrupiga koos liftiga tänavu 45. aastapäeva tähistava hotelli 22. korrusele tõusta, kust edasi viib juba märgistamata uks 23. korrusele.

KGB muuseum Viru hotellis (HEIKO KRUUSI)

Muuseumiruumides on sisustatud ajastukohaste eksponaatidega (vimplite, aukirjade, telefonide ja muu sarnasega) nii ülemuse kabinet, kus varem olla asetsenud tugeva valvega kopeerimismasin kui ka näitlik elektrilise pealtkuulamise keskus. Keskuses on ka spetsiifilisemaid esemeid: näiteks punast värvi pritsiv lõksrahakott, läbi pisikese ava pildistamise fotoaparaat, pealtkuulamisseadmeid, saatjaid ja vastuvõtjaid. Seintel on stendid endisaegsete, juba veidrana tunduvate dokumentide ja fotodega. Mannekeenidel vanad mundrid seljas.

KGB muuseum Viru hotellis (HEIKO KRUUSI)

Õhus heljub KGB hõngu – kopituse ja lootusetuse lõhna. Giidi jutt on kätteharjutatult värvikas ning annab piisava ülevaate Tallinna toona kõige šikima hotelli kulissidetagusest elust, kus seinad olid uudsest materjalist – mikrobetoonist. See materjal sisaldas nimelt 50 protsenti betooni ja 50 protsenti mikrofone. Mikrofonide paigutusest annab aimu ehitusaegne majaplaan.

KGB muuseum Viru hotellis (HEIKO KRUUSI)

Tegelikult oli asi Virus siiski proosalisem: turiste ja end hotelli libistanud tsiviilisikuid valvas arvukas meeskond erarõivais nn komiteelasi, pealt kuulati siiski vaid osa numbritubadest. Ja alalisemad tegijad olid kõik mõlemal poolel teada.

Eks enamik vanemaist tallinlastest ole sellest kõigest ikka kuulnud, kuid kasulik on oma silmaga üle vaadata. Pean tunnistama, et pole Virus vist aastakümneid käinud. Seetõttu oli siinkirjutajale eriti huvitav, kui giid keeras loetud minuteiks lukust lahti need rõdud, mida kaunistavad kaugele paistvad suured tähed ning külalised linnapanoraami uudistama lubas. Vaade meie suureks ja moodsaks kasvanud linnale ja ka näiteks turistilaevu tulvil sadamale on tõesti põnev. Pilet tasub soetada vaid sellegi pärast, et üleval Tallinna taustal selfisid ehk enesefotosid teha, millelt hiljem uurida, kuidas kilulinn omal ajal kuulsa tikutoosikujulise siluetiga hoone ülakorruselt paistab.