Värsked Tartu uudised | Linnaleht

William Baskerville’ist hakkab tõde otsima Toomkiriku varemetes

Kristjan Roos, kristjan.roos@linnaleht.ee 06.07.2017, 17:05

Lavastaja Tanel Jonas on võtnud ette ülesande, millega seni ükski teater Eestis riskida pole julgenud: ta lavastab esimesena maailmakirjanduse ühe tippteose, Umberto Eco „Roosi nime”.

Mis oleks veel loogilisem, kui see, et just Tartus jõuab „Roosi nimi” esimest korda Eestis lavalaudadele. Valiti ju Eco 1996. aastal Tartu ülikooli audoktoriks ja ta külastas ülikooli ja ülikoolilinna 2009. aasta mais.

„Seega siis – dešifreerimine, märgid, keeled… Baskerville’i William oli XIII sajandi semiootik ja kogu tema tegevust – noorele noviitsile määratud manitsusi, tema sententse – võib nimetada semiootikapraktikumiks,” kirjutas maailmakuulus semiootik Juri Lotman 1988. aastal eestikeelse „Roosi nime” ilmumise saateks. Seega on loogiline, et 13. sajandi semiootik hakkab tegutsema just ühes maailma olulisimas semiootikakantsis Tartus.

Tuleval nädalal esietenduvas Vanemuise suvelavastuses mängib „Roosi nime” peategelast Baskerville’i Williamit Andres Mähar. Lotmani järgi ei ole William detektiiv, vaid semiootik, kes teab, et sama koodi võib lahti mõtestada mitmesuguste koodide abil, aga samas võib sama kood sünnitada ka mitmesuguseid tekste.

Lavastaja Tanel Jonas ütleb, et üheks olulisemaks lavastuse loomise algimpulsiks oli Toomemäel asuvad Toomkiriku varemed. „Selline mõte tekkis juba mitu aastat tagasi just varemetega seoses, kuna seal on asunud ka Tartu ülikooli raamatukogu (aastatel 1806–1981),” viitab Jonas asjaolule, et ka „Roosi nimes” on raamatukogul oluline roll.

„Ma loodan, et ruum hakkab meid väga toetama,” lisab lavastaja. Tõepoolest, paremat kohta „Roosi nime” mängimiseks annab otsida, kuigi Jonas mainib, et samavõrra hästi sobis paika ka „Jumalaema kiriku kellamees”. Tükk, mida Emajõe suveteater mängis Toomkiriku varemetes 2007. aasta suvel.

Eco 1980. aastal kirjutatud romaan „Roosi nimi” ühendab endas põnevusloo, sissevaate keskaja kultuuri ja maailma ning semiootilise ristsõnamõistatuse. Lavastaja jaoks on sellist mitmekihilist teksti teatrivormi valada mõistagi suur väljakutse. „Tervet teksti ei olegi võimalik ühte lavastusse panna, sest materjali on romaanis kümne lavastuse jaoks. Oleme võtnud teemad, mis meid huvitavad ‒ inimene ja inimene, inimene ja jumal ning jumalaarmastus ja jumalakartus. Keskendusime neile. Mul on tunne, et need on teemad, mis praeguses kontekstis võiksid inimesi kõnetada,” tutvustab Jonas, kelle esimene kokkupuude Eco tuntuima romaaniga oli juba gümnaasiumipäevil.

Lavastuse pressiteates viitab Jonas sellele, et oleme jõudnud paljuräägitud tõejärgsesse aega. „Mina olen alati arvanud, et iha tõe järele on üheks põhiliseks käivitavaks jõuks. Kui tõde on nüüd miski, mis on möödas, siis kas me peame leidma endale uue käivitusmehhanismi? Või uue tõe? See lavastus räägib otsimisest. Ja leidmisest. Ja sellest, et otsides üht, võid leida hoopis midagi muud,” arutleb Jonas. Kas see tähendab, et just „Roosi nimi” võiks olla see teos, mille kaudu saab maailma näha tõepärasemalt veel täna? „Ma ei saa öelda, et tõepärasemalt. Pigem tegeleme sellega, mis saab siis, kui üks kitsas ring inimesi saab hakata tõde enda omaks pidama või tõde monopoliseerima. Mis võib sellisel hetkel juhtuda. Just see huvitas meid,” vastab Jonas.

-------------------------------

Kuriteod, mis viivad raamatukokku

Lugu räägib sellest, kuidas 1327. aastal saabub frantsiskaani munk koos noore noviitsiga Itaalia Alpides asuvasse benediktiini kloostrisse, kus tuleb lahendada ühe munga kummaline surmajuhtum. Hakkab arenema kuritegude ahel, mille niidid viivad kloostri raamatukokku.

„Roosi nime” lavastaja ja dramaturg on Tanel Jonas, kunstnik Kristjan Suits ning muusikaline kujundaja Priit Strandberg.