Päevateema | Linnaleht

Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik

Liisa Maria Murdvee 15.07.2017, 16:11

See pole ainult kohvik. Siin on ka restoran, hotell, suvemajad, raamatukogu, õued ja aiad, parkimisplatsid, männimets ja meri, tohutud taevalaotused.
Looduskaitseala, kus piki rannaäärt paiknevad iidsed raugid – merest uhutud kivistised – pesitsevad haruldased linnuliigid ja kasvavad erilised taimed. Selle paradiisliku koha nimi on Lõuna-Gotlandil asuv Holmhällar. Gotlandi saarel Rootsis. Ainult mõni kilomeeter enne saare lõunatippu.
See pole suur paik, pigem pisitilluke, ent siin elades avastad, kuidas suurused on suhtelised ja maailm nii mitmetahuline paik, et see võib su elu muuta. Siin taipad korraga, et oled kui sipelgas kõndimas su enese jalge all rajal läbi tohutu männimetsakatedraali, mis hingab sinus koos tabamatu meretuulega.
Nädala sees siin väga palju inimesi ei ole, ent tulles siia pühapäeval võib näha rahvamöllu. Pansionaadi Holmhällari kioskist saab osta toitu ja portsjonid on igavesti külluslikud. Ei, siia ei tulda ainult sööma, pigem on see suurepärane koht, et koos aega veeta ja omavahel suhelda. Ka siinne toit pole ainult toit, vaid igaühele midagi, kõik saavad, mida neile vaja on ja seda ülirohkesti.
Imetlusväärne paiga juures on see, et külastajate hordid kaovad koos suve ja puhkuste lõpuga, sügiseti kohtab siin veel vaid üksikuid linnuvaatlejaid ja kohalikke elanikke. Kui tahta kogeda just inimtühjust ja suhelda rohkem loodusega, oleks õigem tulla uudistama varakevadel või sügisel või talvel.
Viimastel aastatel on hakanud külastajate arv suviti kasvama, igal suvel sünnivad vaat et igal päeval uued külastajarekordid. Siia tulevad uudistama ning kohvikusse sööma ümberkaudsed külaelanikud, töömehed, ümberkaudsed suvitajad ja rändurid, mootorrattajõugud ja välismaalased, meremehed ja jalgratturid.
(Holmhällari pansionaat on perefirma, mida peavad Carl, Eva ja Olivia Hansen. www.holmhallar.se)