Arvamus | Linnaleht

Ajastu põhivastuolu

Ants Vill, toimetaja 10.08.2017, 15:15

Viimasel ajal saab Eestimaal palju nalja. Eriti leheveergudel, kus arvajadpoisid-tüdrukud on asunud üksteisele maksimaalselt idealistlikke etteheiteid tegema. Kes on kapinats, kes sahvrieestlane, kes kabinetikommu, kes internaadi internats.

Vaata ja imesta! Ometi kord mingit sisulist mõõdet omav maailmavaateline diskussioon. See, mis peaks olema poliitikute ja nende parteide peajoon. Mitte tavapärane üksteisele ärapanemine.

Aga võta näpust – poliitikas toimub isegi põhimõtete näitamiseks mõeldud ajal, valimiste eel, ikkagi vaid tavaline sebimine – kes kellega käib ja kes ei käi mitte sugugi.

Jääb vaid püüda välja nuputada, mis õudsed saladused, mis maailmavallutamise või vähemalt meie Maarjamaa allutamisplaanid nende peades tegelikult varjul on, mida nii väheusutavalt tobedate nägelemistega peita püütakse?

Ilmelt siiski pole. Nagu ütles kord üks Moskvast puhkusele tulnud Pärnu peene taibuga suvejuut: te mõtlete, et nad on kavalad või lausa salakavalad, kui mõne trikiga hakkama saavad (ta mõtles oma kodulinna keskapartšikuid), aga tegelikult on tegu vaid järjekordse lihtrumalusega. Paneb mõtlema, seltsimehed parteijuhid, ehk ometi paneb!

Tegelikult, jah, ideaalis oleks vaja ikka maailmavaatelised asjad – enda positsioon – endale ja ka meile, valijaile, selgeks teha. Et enam totraid nalju ei tehtaks. Siis saab ka hakata arutama, kellega on maailmavaateline klapp, kellega mitte. Ja siis alles sõlmida kõigile arusaadavaid liitusid, plokke ja alliansse. Ideede ja meie kõigi hüveks, eks ole.