Persoon | Linnaleht

Kiusuennetuse võti peitub kõrvalseisjates

Ada Maltseva 02.09.2017, 11:56

Eesti koolidele kiusuennetusprogrammi pakkuva kiusamisvaba kooli sihtasutuse tegevjuht Triin Toomesaar on kindel, et koolikiusu ei saa käsitleda kui „kasvuraskust“, millest lapsed nii ehk naa üle saavad. Vastupidi – kiusamist koolis saab ja peab ennetama.

1.– 6. klassidele mõeldud kiusamisvaba kooli (KiVa) programmi kasutab üle 40 kooli ning veel paarkümmend õppeasutust saavad alustada sellest sügisest ettevalmistusi, et programmiga ühineda. Otse loomulikult nõuab kiusuennetusprogrammi juurutamine kooliperelt rohkem panustamist. „Kiusuennetusest peaks kujunema koolielu loomulik osa. Kui me alles hakkame koos kooliperega mõtlema, mida õpetajad peaksid märkama ja kuidas koolis kiusujuhtumite lahendamine käib, siis esimesed aastad on tõepoolest üsna väsitavad. On hästi oluline, et koolijuht oleks pardal, et tema oleks väga kindlalt kursis sellega, mis koolis toimuma hakkab ja toetaks oma õpetajaid. Abi on ka lapsevanematest, kui nad tunnustavad kooliperet selle eest, et kiusamise ennetamisega on jõudsamalt tegelema hakatud. Ja meie omalt poolt pakume samuti tuge. Püüame niipalju kui võimalik õpetajatele ette ja taha ära teha, aga isegi siis on esimesed aastad ikkagi veidi nagu jalgrattaga sõitma õppimine. Kui selle selgeks saab, siis ongi selge,“ kirjeldab sihtasutuse tegevjuht.

Väike meeskond teeb ära suure töö
Kõigisse Eesti koolidesse pole kiusuennetusprogramm jõudnud ka sel põhjusel, et ettevõtmist veab väga väike meeskond. „Meie sihtasutuses töötab praegu üks inimene täiskohaga, see olen mina, ja lisaks on meil kolm poole kohaga inimest ning hulk motiveeritud ja missioonitundega vabatahtlikke,“ ütleb Triin. Väike meeskond peab seega ära tegema grandioosse töö. „Aga kõik on võimalik. Peab lihtsalt tahtma,“ leiab Triin. „Ja see on ka põhjus, miks me alustasime väikeste sammudega, et veenda nii koole, haridusministeeriumit kui ka erasektori partnereid, et see on vajalik ja väärt ettevõtmine, millesse panustada. Kui 2015. aastal tegevjuhina alustades olin ma suuresti üksinda, siis nüüd oleme jõudnud suurema tiimini ja julgeme sellest õppeaastast ettevalmistusse juurde võtta lausa 20 uut kooli. Meie eesmärgid on suured, tahaksime 2020. aastaks programmi haarata pooled Eesti koolid.“

Soov maailma parandada
Triin on noor haridusaktivist, kes omandas bakalaureusekraadi Tallinna tehnikaülikoolis ja lõpetas magistriõpingud Tallinna ülikoolis politoloogia erialal. Enne seda lõpetas ta kuldmedaliga Jakob Westholmi gümnaasiumi, aga põhikoolis käis Kehra keskkoolis. „Mõlemas koolis mõjutasid mind eredalt just mõned õpetajad, kes oma sära ja empaatiavõime ning õpilasele suunatud lisapingutusega olid igati eeskujuks, kelle moodi püüdsin olla. Õpetaja mõjutab väga palju seda, mida noor inimene täiskasvanuna teeb. Võin öelda, et minu õpetajad on mind hästi mõjutanud. Aga pean tunnistama, et ka Westholmi kooli moto „Per aspera ad astra“ on olnud kummaliselt mõjuv, see tuleb alati meelde ja paneb kõikide ettevõtmiste puhul ikkagi ekstra pingutama,“ räägib ta.
Triin on programmi „Noored kooli“ vilistlane. Töötades Swedbanki ettevõtete panganduse divisjonis, jättis ta pangatöö ja liitus programmiga ning nii sai temast kaheks aastaks Jüri gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Mis sundis kannapööret tegema? „Maailmaparandamise kirg, mis ilmselt on emalt,“ põhjendab Triin pangatöölt kooliellu sukeldumist. Ta meenutab, kuidas omal ajal teismelisena Kehra muusikakoolis käies pidas ta koos emaga võitlust selle nimel, et oluline pilliansambel ära ei kaoks. „Pangas ei tekkinud seda tunnet, mis minu jaoks on käivitav, kuigi ma tean, et Swedbankis püütakse praegugi anda töötajatele vabatahtliku töö tegemiseks vabu päevi. Tahtsin teha midagi suuremat. Mõtlesin, et proovin, võtsin selle riski ja nüüd olengi haridusmaailmas koos saba ja sarvedega,“ naerab Triin.
„Mulle õpetajana väga meeldis Jüri gümnaasiumi puhul, et see oli üks tavaline Eesti kool. Ei olnud eelvalikuga sorteeritud õpilastega, vaid n-ö päris kool. Aga Jüri gümnaasium oli ka väga suur kool. Mõistagi oli seal hästi palju väljakutseid. Mina sattusin õpetama 6.–9. klassi õpilasi, ma tahtsingi teismelisi õpetada. Oli hetki, kui ma hoidsin peast kinni ja mõtlesin, et ma olen kõik andnud, aga ikkagi te kuidagi ei käivitu, ikkagi ma ei leia õigeid lahendusi, mida ma veel pean tegema. Aga teise aasta lõpuks sain need võlunupud vist tööle, siis tundsin küll, et olen väga paljude õpilaste elusid ja valikuid muutnud. Eriti uhke olen paari õpilase üle, kellele suutsin süstida eneseusku esinemiseks. Kui me esimest korda kokku puutusime, ei julgenud nad pea ühtegi sõna klassi ees öelda, kuid nende kahe aasta jooksul kasvasid meeletult headeks esinejateks, kes protsessi nautisid.“
Kui aeg-ajalt on kuulda nurinat, et osa vanemaid käsitleb õpetajaid kui klienditeenindajaid, kes peavad lastest inimesed kasvatama, siis Triinu sõnul tema sellist suhtumist pigem ei tundnud. „Kindlasti on lapsevanematel omad ettekujutused, mida laps võiks koolis õppida, kuidas õpetaja peaks tunde andma või millised peaksid olema kodused tööd. Üldiselt lapsevanemad ikkagi usaldavad õpetajaid, nende valikuid ja mõtteid. Õpetajad on professionaalid. Ma julgustan lapsevanemaid tõepoolest õpetajate valikuid usaldama. Kõik nad tahavad lastele head, anda parima võimaliku hariduse. Muidugi on õpetajate hulgas ka neid, kes oleks pidanud juba mõni aeg tagasi ametit vahetama ja nad ei naudi seda tööd, mida nad teevad, aga enamik õpetajaid on ikkagi tasemel ja heasoovlikud.“

Vastutus ja julgus sekkuda
Tüüpiliselt on 20 õpilasega klassis paar kiusajat ning paar ohvrit. Ülejäänud on nn vaikivad kõrvalseisjad või täidavad muid rolle. Just see, et kõrvalseisjad ei aktsepteeriks kiusamist, on üks KiVa programmi alustalasid ja sellele keskendub suuresti ka ennetustöö. „KiVa programmi teebki edukaks just see, et me ei tegele niivõrd ohvrite võimestamisega, kuigi ka sellega tegeletakse, ega kiusajate ümberkasvatamisega, kuigi ka neile püütakse leida teistsuguseid käitumisviise. Kiusuennetuse võti peitub selles, kuidas kõrvalseisjad tunnetavad oma vastutust sekkuda. Ehk kas on olemas rühm vaikivaid pealtvaatajaid. Kuni kahekümneses rühmas võib olla kuni kaks ohvrit ja kuni kaks kiusajat. Ülejäänud, kes ei sekku, sest tahavad oma positsiooni grupis hoida, aitavad ja julgustavad kiusajat. Tegelikult võiksid kõrvalseisjad olla ohvri potentsiaalsed kaitsjad ja „Stopp!“ ütlejad. Need õpilased peaks õpetaja välja raalima, tõstma esile mh kirjandusteostest, filmidest, reklaamidest või kust iganes nähtud käitumismalle, et näete, sellises situatsioonis see tegelane käitus õigesti ja seda peame ka meie heaks ja populaarseks käitumisviisiks, sest just nii õige juht ja grupi boss teeb,“ räägib Triin. „Koolikiusu peatamise keskmes on see, mida mina saan teha, mis on minu vastutus, isegi siis, kui ma ei ole ohver. Ja kui sa õpilasena ei julge sekkuda, siis sinu vastutus on see, et lähed ütled täiskasvanule. Ja täiskasvanu vastutus on omakorda see, et ta võtab lapsi tõsiselt, uurib asja ja teeb kiususituatsioonidele lõpu ning kui vaja, siis vestleb osalistega kasvõi iga nädal. Kindlasti on juhtumeid, mis ei lahene ühe noomimisega, vaid millele tulebki kogu õppeaasta vältel tähelepanu pöörata.“ KiVa programm hõlmab ka küberkiusamist. „Kindlasti tuleb arvestada seda, et kui last küberkiusatakse, siis suure tõenäosusega on ta kiusamise ohver ka muul moel,“ lisab Triin. „Nutiseadmed pole iseenesest pahad, neid ei pea ära keelama. Küsimus on selles, kuidas me neid kasutada oskame. Laps vajab suuniseid, kuidas kasutada nii nuga kui ka nutiseadet. Netihügieen on kahjuks midagi sellist, millega ka kõik täiskasvanud väga hästi toime ei tule. Ja õpetajail, kes võib olla netimaailmas ise väga hästi ei orienteeru, on keeruline lastele netihügieeni õpetada,“ tõdeb Triin. Näiteks seda, mida võib netti üles riputada mida mitte. „Tegin oma õpilastega esimesel aastal läbi reaalse snapchat’i harjutuse, mille käigus riputati üles lubamatu pilt ja esialgu ei saadud aru, et mis kord juba on internetis, see jääbki internetti,“ meenutab ta.

Rohkem sotsiaalsed oskusi
Laiemas plaanis aitab kiusuennetusprogramm arendada lastel sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi, mille õppimisest tihti koolis jääb vajaka. „Me võime ju mõelda, et miks me peaks koolis n-ö pehmodeks muutuma, et aineteadmised on ikka baasasjad. Aga tegelikkuses me ei tea, milliseks ühiskond ja tööturg meie ümber järgmise kahekümne aasta jooksul kujuneb. Sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused on püsivad oskused, mille hea omandamise korral on võimalik internetis, täienduskursustel või mis iganes viisidel oma puudulikke aineteadmisi alati tagantjärele selgeks teha,“ tõdeb Triin ja lisab, et sel õppeaastal püüab sihtasutus Eestisse tuua veel ühe programmi „Second Step“ (eesti keeles „Samm-sammult“), mida kasutatakse just sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste õpetamise toetamiseks. „Kuidas suhelda, kuidas oma muredega toime tulla, kuidas pingelises olukorras hakkama saada – need on need oskused, mida tulevikus kindlasti vaja läheb,“ on Triin veendunud.
Nii kutsubki ta lapsevanemaid ja kooliperesid järele mõtlema, kui hästi nende koolis kiusuennetusega tegeletakse ja vajaduse  korral härjal sarvist haarama, sest just nüüd ja praegu oodatakse koole KiVa programmiga liituma, järgmine kord saabub alles aasta pärast. Sellest on koolikiusu vastu tõhusat abi – uuringud on näidanud, et programmiga liitunud koolides vähenes kiusuohvrite arv võrreldes kontrollrühma koolidega oluliselt. „Nelja aastaga on KiVa programmi rakendanud koolides kiusuohvrite osakaal vähenenud 16 protsendile. Arvestades, et keskmiselt kannatab koolikiusamise all 20–22% õpilastest, mõnes koolis on kiusuohvreid isegi 25%, siis see on ikkagi märkimisväärne saavutus,“ kinnitab Triin.

---

KiVa – mis see on?
KiVa programm sisaldab väärtuspõhist ennetustegevust, juhtumise lahendamise tööriistu ning mõju hindamise uuringut.
KiVa programm, mis põhineb teaduslikul uurimistööl ja praktilisel kogemusel, on välja töötatud Soomes Turu ülikoolis ning leidnud tunnustamist mitmel pool maailmas.
Vaata lähemalt, mis on kiusamine ja kuidas seda peatada www.kivaprogram.net/estonia