Päevateema | Linnaleht

Põhja-Korea kriis ja Läänemere maade ohuaken

Kalev Stoicescu, kolumnist 07.09.2017, 16:57

USA suursaadik ÜRO-s Nikki Haley arvab, et Põhja-Korea anub sõda. Stalinistlik diktaator Kim Jong-un ei anna mingeid märke kavatsusest lõdvendada plahvatusohtlikuks kasvanud pingeid. Pigem vastupidi, ta jätkab tuumakatsetusi ja ballistiliste rakettide tulistamist üha sagedamini, justkui loopides põlevaid sigaretikonisid bensiiniämbrisse.

Miks ta seda teeb? Esiteks sellepärast et ta tunneb ennast – noore riigijuhina – küllalt ebakindlalt. Globaliseeruv maailm, mis on toonud sellesse erakriiki juba miljoneid mobiiltelefone (ja ka „illegaalseid“ lääne filme ja muusikat), avaldab survet ajast ja arust režiimile. Kimil on vaja luua ja ajuti võimendada sõjaõhustikku, mis on hädavajalik valitseva dünastia isikukultusele rajatud poliitilise süsteemi püsimiseks.

Teisalt, Kim küllap tunnetab või teab, et Venemaa ja eriti Hiina, kellest ta sõltub kõige enam, ei ole talle selga pööranud, vaid on huvitatud USA mõjuvõimu vähendamisest piirkonnas, kui mitte ameeriklaste kohaloleku lõppemisest Korea poolsaarel. Pean muidugi silmas USA sõjalist kohalolekut Lõuna-Koreas, millele on rajatud kahe riigi vaheline liitlassuhe.

President Obama tekitas teatud võimuvaakumi Lähis-Idas, kui tõi pea kõik USA väed Afganistanist ja Iraagist koju ning keeldus sekkumast Süürias, mida Venemaa tõttas ise hõivama. Seega ei ole välistatud, et Kimi hullumeelsuse ning tema ambitsioonika ja provokatiivse tuumapoliitika ametliku hukkamõistmise varjus püütakse tekitada sarnast vaakumit, mida saaksid sõbralikult täita Hiina ja Venemaa.

USA ning eelkõige president Donald Trump pannakse taaskord proovile. Ta karistas Süüriat keemiarelva kasutamise eest tsiviilelanike vastu Aleppos, kuid kas tal on julgust karistada Põhja-Koread rahvusvaheliste (ÜRO) nõuete ilmselge eiramise ning naaberriikide (tegelikult ka USA) otsese tuumarelvadega ähvardamise eest?

Kalkulatsioonid

Tegemist on poliitilise mängu ja jõukasutamise kalkulatsioonidega. USA rünnak Põhja-Korea tuuma- ja teiste sõjaliste rajatiste vastu ei saa toimuda n-ö lambist ehk mistahes tulevase katsetuse järel, kui Põhja-Korea ei ole rünnanud tahtlikult (või isegi tahtmatult) näiteks Lõuna-Korea või Jaapani territooriumi. Muidu oleks Hiinal ja eriti Venemaal lihtne tembeldada USA agressoriks.

Teisalt, Prantsusmaa kaitseminister Jean-Yves Le Drian teatas, et paari-kolme kuuga on Põhja-Koreal eeldatavasti piisavalt väike ja võimas vesinikupomm, mida saab tulistada piisavalt täpse ja kauge lennuulatusega ballistilise raketiga. Kui Põhja-Korea suutis eelmisel aastakümnel lõhata üksnes alla kilotonnise (TNT ekvivalendis) tuumarelva, siis viimase pommi võimsus arvatakse olevat umbes 120 kilotonni, mis on 15 korda suurem Hiroshimat hävitanud tuumapommist 1945. aastal.

Võimaluste aknad

Seega, võimaluste aken poliitiliste lahenduste leidmiseks (mille šansid tunduvad praegu olevat nullilähedased) või paratamatu jõu kasutamiseks on kõigest mõne kuu pikkune. Selge see, et olukord Põhja-Korea ümber muutub üha närvilisemaks ning mingi lahendus võib n-ö taevast alla kukkuda, kui sõjaoht muutub ülisuureks.

Võib arvata, et Hiinal poleks tegelikult mingeid suuri probleeme Kim Jong-uni „ärakoristamisega“, et asendada ta kuuleka ehk Pekingi kontrollitava uue juhi ja sõjalise huntaga. Säiliks ka süsteem ja puhverriik ning kõik ohkaksid kergendatult. Teatud mõttes on probleemiks Kimide dünastia sümboolne jätkumine, sest pimeda keskaja stiilis on Kim Jong-un eemaldanud kõik võimalikud konkurendid. Ta ju käskis tappa isegi oma poolvenna – Malaisias Kuala Lumpuri lennujaamas. Kuid see probleem oleks nähtavasti ületatav.

Seega peab lahendus Põhja-Korea kriisile saabuma mõne kuu jooksul ühel või teisel viisil. Loodetavasti võidab kaine mõistus, sest on alust arvata, et mitte keegi ei soovi sõda. Sõda oleks vältimatu ainult siis, kui ka Hiina ja Venemaa oleksid kaotanud otsustava kontrolli Põhja-Korea režiimi üle ning Kim Jong-un oma hulluses suuresti ülehindaks riigi sõjalist võimet.

Venemaa aknavõimalus

Lõpuks, Venemaa korraldab järjekordset suurejoonelist sõjalist õppust lääne suunal, sealhulgas Eesti piiril ja Läänemerel ning ka Valgevenes. Õppusel nimega Zapad-2017 harjutatakse, nagu varemgi, sõjalist tegevust NATO ning ilmselt ka Ukraina vastu, mis ei ole sugugi nii „kaitseloomuline“ nagu Venemaa propaganda väidab. Kui puhkeb sõjaline konflikt Põhja-Korea ning USA ja Lõuna-Korea vahel, tekib Venemaal võimalus – tänu USA hõivatusele ning rahvusvahelise tähelepanu Koreale koondumisele – teha oma järgmisi käike, mida me võime üksnes oletada. Selleks peab olema valmis. Me olemegi koos oma liitlastega valmis, nii hästi kui võimalik, et vähendada mistahes riske. See pilt tundub küllalt sünge, kuid adekvaatseid otsuseid tehakse faktide ja realistlikke hinnangute põhjal.