Persoon | Linnaleht

Maratonimees Roman Fosti: ilma jooksmiseta ma ei saa

Kristjan Roos, kristjan.roos@linnaleht.ee 07.09.2017, 17:16

Eesti üks parimaid maratoonareid Roman Fosti (34) tunnistab, et jooksmine on tema jaoks elustiil, mis aitab igapäevaelu pinged maha laadida.

„Jooksmine meeldib mulle ikka väga. Ma ei saa ilma jooksmiseta olla. See korrastab mu mõtteid. Ma olen aru saanud, et jooksmine on mind teinud tasakaalukamaks ja rahulikumaks,“ kiidab Fosti oma lemmikharrastust ja jätkab: „Jooks on minu jaoks kui rahusti. Elus tuleb ikka ette konfliktsemaid hetki, aga just jooksmise ajal mõtlen need olukorrad läbi ja saan aru, et elus on tähtsamaid asju, kui murda pead mingisuguste väikeste probleemide üle. Eriti meeldib mulle joosta hommikul, saan sellest suure energialaengu. Olen ennast niimoodi päevaks ette valmistanud: ma tean siis, mida teen. Kui olen ära jooksnud, tekib rahulolutunne.“

Kas joostes on alati mõtted peas või mõnikord kulged lihtsalt niisama? „Ikka tulevad mõtted,“ vastab Fosti. „Aga kui jooksma hakates on tavaliselt nii, et samm on raskem ja ei ole ennast käima saanud, siis distantsi viimasel veerandil hakkab tempo iseenesest kiiremaks muutuma. Siis sa ei pruugigi enam mõelda millelegi, vaid lähed vooluga kaasa. Tunnetad, kuidas samm läheb iseenesest kiiremaks-kiiremaks, tunnetad pöiatõuget ja lennufaasi. See on minu jaoks küll selline zen-moment. Lülitan mõtlemise välja ja jälgin näiteks seda, kuidas minu ümbruskond liigub. Lähen sellega kaasa. See tunne on väga äge,“ kirjeldab Fosti jooksmisega aeg-ajalt kaasas käivat vaat et kirgastumise hetke.

Need on jooksufilosoofilised mõtted, mis ilmselt peas väga paljudel teistel jooksjatel, kes moodustavadki justkui ühtse pere, kes tuleb igal aastal SEB Tallinna maratoni ajal pealinna tänavatele kokku.

See nädalavahetus on tänu Tallinna maratonile eestlaste jaoks suur jooksupidu ja seda tunnetab iga päev audiitorina töötav Fosti oma kontoriski. „Juba neljapäeval saab aimu, et jooksupidu on lähenemas. Kontoris hakkavad inimesed vahetama lauseid, et mis plaaniga keegi jooksma läheb, kuidas viimastel võistluseelsetel päevadel treenida ja toituda. Inimesed elavad sel nädalal juba jooksuvõistluse rütmis. Seda kõike on näha Tallinna linnapildis, kus mõned nädalad enne Tallinna maratoni on jooksmine äkki populaarseks muutunud. Kui inimesed pole kevadel või suvel võib-olla niipalju jooksmas käinud, siis viimased paar nädalat enne võistlust tulevad nad kindlasti rajale, et kontrollida vormi ja natuke paremaks saada. Viimase paari nädalaga on raske imet teha, aga hea, et sedagi tehakse. Kümmet kilomeetrit saab muidugi joosta ka nii, et oled teinud teisi spordialasid, nagu aeroobikat, jalgrattasõitu, ujumist või käinud jõusaalis,“ arutleb Fosti.

Nii nagu kõik teised, tunneb Tallinna maratoni stardis ajaga 2:17.54 Eesti kõigi aegade maratonijooksu edetabelis neljandat kohta hoidev Fosti jooksupeo puhul erilist aurat. „Kõik sügisjooksud on minu jaoks erilised jooksufestivalid. See on sama, kui inimesed lähevad laulupeole. See on spordirahva festival, kus üksteist tervitatakse ja jagatakse muljeid. Väga mõnus õhkkond,“ kirjeldab Fosti Eesti suurimat jooksuvõistlust.

Sihib aega 2:15

Tänavusel Tallinna maratonil jookseb Fosti poolmaratoni. Ta on unustanud ära pigem pettumust valmistanud Londoni MM-i maratoni, mille lõpetas ajaga 2:23.28 ja 53. kohaga. Nüüd loodab maratoonar teha vigade paranduse 22. oktoobril Toronto maratoni kiirel rajal. Eesmärk ei ole muu, kui aeg 2:15, mis annaks Eesti kõigi aegade edetabelis Pavel Loskutovi järel teise koha.

Roman Fosti on hea näide sellest, kuidas ühe ukse sulgemine võib avada uue ja tihtipeale veel palju parema. Omal ajal Eesti mõistes tipptasemel keskmaajooksja olnud Fosti unistas 2012. aastal tiitlivõistlustele saamisest. Hooaeg algas aga vigastusega ja noor mees sai aru, et tema keskmaajooksja karjääril on kriips peal. Jalad ei lubanud enam nii palju kiirustreeninguid teha, tugevad spurdid tekitasid peavalu…

Ometi ei saanud Fosti oma lemmiktegevust jooksmist jätta. Noor mees otsustas, et temast saab tüüpiline maratoniturist, kes jookseb aastas kaks välismaratoni. Juba oli tal plaan, et kui aastas joosta keskmiselt kaks välismaratoni, koguneb 20 aastaga lõpuks 50 maailma maratoni.

Samal ajal alustas ta tööd audiitorina. Kuna aastalõpp ja uue aasta algus olid töös rahulikumad, mõtles Fosti, et kuna n-ö jooksja mootor on veel soe, võib esimeseks maratoniks valmistuda nii, et näidata oma parimat tulemust. „Kohe tundsin, kuidas pikk maa sobib mulle. Kohendasin oma jooksusammu. Hakkasin pikki maid nautima. Tunnetasin, kuidas mu organism hakkas avanema pärast esimest tundi. Enne maratoni jooksin Itaalias poolmaratoni ajaga 1:08 ja siis hakkasin endamisi arutama, et võimalik on üle joosta oma ühe nõuandja Jane Salumäe rekord. Nii plaanisin Pariisi maratonil joosta maailma tippnaistega koos. Kestsingi naistega koos lõpuni ja jooksin ära Euroopa meistrivõistluste normi,“ meenutab Fosti, kuidas maratonituristist sai lühikese ajaga tippmaratoonar.

Järgnes 2014. aasta Zürichi EM, kus saadud 18. kohta ja isiklikku rekordit peabki mees oma seniseks parimaks maratonitulemuseks. „Mul oli Zürichis kõhuga probleeme, mis võis tekkida stressist. Ootasin seda võistlust aasta aega. Jooks oli raske, esimesel kümnel kilomeetril suri jalg ära, aga kuskil 20 kilomeetri peal jälle avanesin ja läks kergeks. Viimased kaks kilomeetrit jooksin kolmanda ajaga, kiiremad olid vaid Euroopa meister ja üks taanlane. Lõpuks täitsin MM-i normi kuue sekundiga,“ meenutab Fosti. Ka 2015. aasta Pekingi MM-i 20. koht on kõva saavutus, kuigi mees ootas sealtki enda sõnul rohkem. Ühe unistuse täitumine oli osaleda olümpiamaratonil: paraku Rio olümpia 61. koht ja aeg 2:19.26 meest ei rahuldanud.

Kuigi Rio olümpia maraton läks Roman Fostil paljuski aia taha, meenutab ta heldimusega selle maratoni melu. Rahvast oli raja ääres palju ja nad olid väga lähedal, nagu Tour de France´il. (Viljar Voog)

Kuigi Rio olümpia ja hiljutine Londoni MM-i maraton ei pakkunud Fostile suurt rahulolu, jooksis ta ometi isiklike rekordite võrdluses pigem parema tulemuse, kui võiks eeldada startijate isiklikke rekordeid võrreldes. Kas see tähendab, et tiitlivõistlustel on maraton paras loterii ja näiteks Fostil endal on tuleva aasta EM-il võimalus isegi medali eest võidelda? „Medali eest võitlemiseks peab olema 2:10 tasemel. Aga minu tase on praegu 2:15. Kui ma suudaksin saavutada kasvõi 2:12 taseme, siis võib hakata rääkima medalitest, praegu pigem ikkagi mitte. Kõik oleneb ilmast ja taktikast. Kindlasti on tuleval aastal Berliini EM-il mul omad võimalused. Otsin head tunnetust. Kindel on see, et just EM on valge mehe võimalus,“ usub Fosti, et tuleval aastal võiks ta teha Berliini EM-il oma elu jooksu.

Buumi põhjus

Kui maailmas on maratonibuum kestnud juba aastakümneid, siis viimastel aastatel jooksevad ka eestlased maratoni rohkem kui eales varem. Millega Fosti maratoni populaarsust seletab? Jooksutreenerina tegutsev maratoonar leiab, et jooksmise üldine tase on läinud tugevamaks, juurde on tulnud teadlikult treenivaid harrastusjooksjaid. Kes jooksevad kümmet kilomeetrit, tunnevad ühel hetkel, et see ei paku enam väljakutset. Tavaliselt hakatakse siis poolmaratoni jooksma, seejärel on järgmine väljakutse maraton. „Maratonil on juures ilus ajalugu ja arvan, et seegi tõmbab selle ala juurde. Inimesed tahavad linnukest kirja saada, siis on pärast hea sõpradele, töökaaslastele ja perele rääkida. Paljud tahavad olla eeskujuks oma lastele. Kui sa jooksed maratoni, näitad lapsele medalit ja ütled, et jooksin 42 kilomeetrit, siis läheb jutt laiali isegi laste sõprade hulgas. Et näe, minu isa jooksis maratoni ära. See omakorda annab lastele mõtteainet, et oma tervise eest tuleb hoolitseda,“ toob Fosti näite.

Ta on täheldanud teatavat tendentsi: 20-ndates eluaastates on inimestel sageli kiire eluviis, üritatakse karjääri teha jms. Aga probleem on selles, et ei toituta tervislikult ja treenitakse kaootiliselt. 30-ndates eluaastates on elu enam-vähem paika loksunud, eluase on ostetud ning pere ja lapsedki olemas. Siis hakatakse jälle tervise peale mõtlema. „30-ndates käib klõps ära – kui ma nüüd ei hakka endaga tegelema, siis tuleb raske aeg. See on kindlasti toonud inimesi jooksmise juurde,“ leiab Fosti.

Jooksmine on lihtne, sa võid seda teha igal pool ja ka ilm ei mõjuta niipalju kui näiteks suusatamist. „Paljud on tulnud jalgrattaspordist jooksmise juurde, sest jalgrattatrenn kestab keskmiselt poole kauem kui jooksutrenn. Ja minu arust on jooksmine turvalisem, sest joostes sa liiklusõnnetusse väga ei satu. Jalgrattaga on aga tõenäosus suur, mul paar sõpra on öelnud, et rattaga liikluses olles end vabalt tunda ei saa, pead kogu aeg kõike jälgima. Kui jooksed kuskil pargis, siis võidki olla oma mõtetes, oled täitsa vaba, liigud ja tunned looduses liikumise mõnu,“ toob Fosti välja jooksmise plusse võrreldes teiste harrastusaladega.

Ühtlasi lükkab Fosti ümber müüdi, nagu tähendaks maratonijooksus mõni kindel aeg – näiteks 4 tundi – teatud taset ja ülejäänuid enam jooksjateks nimetada ei saa. „Igaüks, kes läbib maratoni, on tegelikult iseenda võitja. Sa oled juba alistanud oma laiskuse. Minu jaoks on kõik maratoni läbijad tegijad.“

------------------------------

Loe treeningtunde, mitte kilomeetreid

Maratoniks ettevalmistus on omaette teadus ja sellest on kirjutatud pakse raamatuid. Roman Fosti on juba alates 2010. aastast tegutsenud harrastusjooksjate treeneri-nõuandjana ja seepärast oskab hästi välja tuua maratoniks valmistumise märksõnu. „Inimesed tahavad saada kiiresti mingi koormuse, tehakse lühemaid ja kiiremaid otsi, aga maratoniks ettevalmistumisel on pigem tähtis teel oldud aeg, mitte kiirus. Maratonis peab sul olema aeroobne võimekus, see on vundament. Kui vundament on nõrk ja pole tehtud teatud hulka tööd, on jalgadel keeruline distantsi niimoodi läbida, et ei tekiks raskemaid hetki,“ selgitab Fosti. Ta toob välja, et maratoniks valmistumisel tasuks pigem lugeda joostud tunde, mitte kilomeetreid. „Neile, kes alustavad, soovitan seda, et treeningud oleks mitmekülgsed. Lisaks jooksmisele võiks ujuda, jalgrattaga sõita, teha üldkehalist ettevalmistust. See kõik on tegelikult aeroobne treening, mis parandab aeroobset võimekust ja selle pagasiga ongi võimalik maratoni joosta.“

-------------------------------

Leiab tunnetuse Järve metsast

Roman Fosti jaoks asub Tallinna, aga võib-olla ka Eesti ja miks mitte kogu maailma parim jooksurada Järve metsas. „Elan kohe seal kõrval ja mul on juba teada, kus 2,5-kilomeetrisel rajal läheb samm kiiremaks. Sellel rajal leian ma enne võistlusi ja pärast võistlusi üles oma jooksutunnetuse,“ kirjeldab Fosti rada, kus on ka kolm sajameetrist tõusu.

Kui praegu jookseb Järve tähistatud jooksuringil kümneid harrastajaid, siis Fosti treenis metsas juba 2004. aastal, kui terviserada veel ei olnud. „Enn Sellik tutvustas mulle seda rada. Juba tema treenis Järvel ja ka mina hakkasin samal rajal treenima. Vahepeal elasin Tartus, aga kui Tallinna tagasi tulin, siis hakati seal juba terviserada tegema. Aga see on sisuliselt sama rada, mis oli Selliku rada,“ räägib Fosti.