Arvamus | Linnaleht

Kataloonia meie kogemust mööda ja laiemalt

Viljar Veebel, riigiteaduste doktor 05.10.2017, 15:08

Kahtlemata on see Euroopa liidrite jaoks traagiline aeg, kus riigipeadel tuleb taas olude sunnil tunnistada, et mõne pisikese rahvakillu iseseisvumise ja enesemääratlemise rännak on Euroopa Liidu arenenud demokraatiale ja heaolule eksistentsiaalne oht. Eriti siis, kui see rikub harjumuslikku rahu, stabiilsust ja „konstitutsioonilisust“. Ohu kõrvaldamiseks pole liigsed ei mõõdukas vägivald rahumeelsete valijate kallal, omavalitsusete vara ebaseaduslik hõivamine (valimissedelid) ega üldine enesemääramise õiguse eitamine, juhul kui see kohalikes seadustes on pea võimatuks tehtud.

Vähemasti on Kataloonia sündmused pannud mitmedki meist mõtlema, millisteks inimesteks me 25 iseseisvusaasta jooksul oleme muutunud ja kes olid meie liitlased toona ning kelle liitlased me oleme täna. Ja kui ehk kõrvale jätta mõni endine minister, kes Nõukogude Liidu lagunemisel veel mitmeid kuid plaaniinstituudi koridorides kaotsi läinud elu mõtet otsis, oleksime me 1991. aasta sügisel üsna suures üksmeeles Kataloonia iseseisvusreferendumit toetanud, nähes selles protsessis analoogiat meie enda iseseisvumisega, mitte aga võimaliku liba-referendumiga Ida-Eestis, mille eesmärgiks on eraldumise järel kohemaid Venemaaga liituda.

Katalaanide vastu Eestis empaatia tundjaid paistab olevat siiski vähem kui neid, kes igal võimalusel okupeeritud Krimmi või Donetski elanikega samastuvad ja ühist saatust pelgavad või Hispaania peaministrile toetuskirju saadavad. Eriti pentsik tundub Kataloonia iseseisvuspüüete demoniseerimine oludes, kus Euroopa Liit ja ka Eesti olid suurimad Kosovo iseseisvuse toetajad nii sõnas kui ka teos.

Pikema lahku kasvamise vahemäng

Kuigi referendumi sündmusi jälgides võiks tunduda, et Hispaania keskvalitsus tegi oma parima konstitutsioonilise korra säilitamiseks ja et vanainimestest valijate peksmine oli vaid olude sund, mille katalaanid olid alatu rahumeelse referendumiplaaniga esile kutsunud, oli nädalavahetusel aset leidnu siiski pikema lahku kasvamise ja väärikuse kadumise vahemäng, millele võivad järgneda veelgi karmimad meetmed. Paraku oli juba enne referendumit Madridis tunda selgelt soovi katalaanidele senise tegevuse eest koht kätte näidata ja sundida neid sisenema konstitutsioonilise eraldumise läbirääkimiste labürinti, millest väljapääsu leidmine on keerukuselt võrreldav lahkumisega endisest Nõukogude Liidust. Teise argumendina toodi välja meilegi tuttav tees et „see et nad on ülejäänud liidust majanduslikult edukamad, ei anna neile veel ebasolidaarset õigust teisi omatahtsi maha jätta“

Eelnevale lisaks on siiski mõistlik meenutada, et Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia föderatsiooni lagunemise algses, nn rahumeelses faasis oli enamik Euroopa riike täpselt sama meelt kui praegu Kataloonia puhul, et „rääkige keskvalitsusega, järgige föderatiivset konstitutsiooni ja kui selle põhjal ei õnnestu teil iseseisvuda, no eks siis tuleb liitu edasi jääda“. Ja isegi siis, kui iseseisvumine de facto oli juba aset leidnud, olid näiteks Eesti esimesteks tunnustajateks ikkagi Island ja Venemaa, mitte Hispaania või Saksamaa.

Igatahes pole praegu enam võimalik protsessi algusesse tagasi minna ja kõike Euroopa demokraatlike vabaduste kohaselt algusest peale õigesti teha ei Madridil, katalaanidel ega ka Euroopa riigipeadel, nüüd jääb üle veel aru saada, mis on vältimatult läinud ja kuidas saab ühise mõistliku arutelu raames kahjusid vähendada.