Persoon | Linnaleht

TARMO SOOMERE: me peame valmis olema äärmiselt suurteks muutusteks

Küsinud Ants Vill 05.10.2017, 15:36

Ilm on hukas, räägivad lehepealkirjad. Kas tõesti on kliimasoojenemise mõjud sealmaal, et käes on katastroofide aeg, nagu Ameerikat viimasel ajal tabanud orkaanide tõttu tundub? Kuidas need muutused mõjutavad meid siin Läänemere kaldal, kuidas laias maailmas? Mida arvavad kliimast teadlased? Ja milline on Eesti teaduse praegune olukord?

Teadlase vaatepunkti nii teadusele kui ka kliimale jagab riigi teadusjuht, Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere. Okeanoloog Soomere kogus teadlasena avalikkuses tuntust, kui ennustas ette 2005. aastal Lääne- ja Pärnumaad uputanud talvetormi.

Kõigepealt teadusest. Kirjutasite äsja, et fundamentaalteaduste rakendamine igapäevaelus on üllatavalt lähedal. Kas okeanograafias on samuti?

Okeanograafias on asjad palju paremini kui paljudel muudel aladel, sest okeanograafias jõuab pika viivituseta rakendusse kogu teadustöö, mida tehakse. Aga alustaks kaugemalt: tihti püütakse teadust jagada kaheks – fundamentaalteadused ja rakendusteadused. See on tegelikult, parema sõna puudumisel, lapsik vaade. Tegelikult on vaid hea teadus ja halb teadus. Rakendusteaduste puhul on lihtsalt suurem võimalus konverteerida tulemused kiiresti rahasse, aga see ei tee neid fundamentaalteadustest kuidagi olemuslikult erinevaks.

Ka projektipõhisus halvab teaduse arengut?

See on kitsaskoht mitte ainult meil, Eestis, vaid kogu maailmas. Me pole projektipõhisusega maailmas edetabeli tipus, on riike, kus projektipõhiselt tehakse üle 90 protsendi teadusest, ja tehakse äärmiselt head teadust. Küll on aga hulk uuringuid, mis püüavad laias plaanis panna paika raamistiku, kuidas pikas perspektiivis mõjuvad projektipõhisus ja pikaajaline finantseerimine. Peamine väljund on see, et need kaks viisi peaksid olema ühiskonnas tasakaalus. Vaja on nii pikaajalisi uuringuid nende asjade kohta, millest me midagi ei tea, kui ka uuringuid, mis keskenduvad kitsa probleemi lahendamisele. Eestis on see tasakaal käinud seinast seina nagu pendel. Nõukaajal oli pikaajaline finantseerimine pea 100-protsendiline, seejärel on läinud pendel teise äärmusse, projektipõhine finantseerimine on viimastel aastatel olnud ligi 85-protsendiline. Nii neid Einsteine enam ei tulegi. Kuulus Higgsi bosoni suleotsaga avastaja Peter Higgs ütles pärast Nobeli preemia saamist, et tänapäeva süsteemis poleks ta saanud oma avastust teha, selleks poleks lihtsalt jätkunud aega.

Kuidas on Eesti teaduse olukord?

Eesti teadus on üllatavalt tugeval järjel ja me panustame rahvusvahelisse teaduskeskkonda oluliselt enam, kui meie suuruse järgi võiks loota. Seda olulisust on küll raske mõõta, aga näiteks möödunud aastal pani mainekas teadusajakiri Science taas kokku aasta 10–15 kõige sädelevamat teadussaavutust. Eesti teadlaste saavutus oli üks nendest. See on sama, kui näiteks olla kõigi maailma spordialade peale kokku üle ilma esikümnes. See uurimus on Eesti biokeskuse kollektiivi töö, millest selgus, kuidas inimkond väga ammu, 100 000 aastat tagasi, oma algkodust välja tuli ja laienema hakkas. Nii et – Eesti teadus on maailma absoluutses tipus. Ja seda hoolimata finantseerimisskeemidest.

Nüüd ilmast. Kas ilmaga on midagi fundamentaalset lahti – hiigelorkaanid jne?

Ilm on nähtus, mida tunneme oma nahal, ilma peamine omadus ongi, et see muutub kogu aeg. Muutlikkuse määra on võimalik hinnata. Kui vaatame kogu maailma, siis maakeral muutub ilm hulga radikaalsemalt, kui me siin saame vaadelda. Alles hiljuti, enne infokanalite plahvatuslikku arengut, me ei teadnudki, milline on ilm näiteks Tulemaal. Nüüd teame, sest meie uudisruum erisugustest teadetest, ka ilma kohta käivatest, üle koormatud. Ükski ekstreemsus ei jää tähelepanuta, nende teadete kuhjumine jätabki vahel mulje, nagu oleks ilm põhjalikult hukas. Et nagu ilmalõpp oleks tulemas.

Tegelikult see nii hull ei ole. Teine asi veel: raha väärtus muutub ajas, inimesed elavad ohtlikes piirkondades tihedamalt, nii on kahjusumma ja ohvrite arv suurem, ehkki tormid ei olegi võib-olla tugevamad. Kui me sellised korrektsioonid oma maailmapilti sisse viime, siis väga palju ei ole tormide tugevus üleilmses plaanis muutunud.

Ilmanähtuste mõõtmine on toimunud läbi ajaloo, aga samas – minevikuandmed on siiski üsna puudulikud. Alles viimastel aastakümnetel on meil olnud võimalus jälgida ilma ja selle nähtusi üle planeedi, olgu siis kõnealuseid hiigelorkaane, mis rüüstasid maismaal, aga satelliitide vahendusel ka neid, mis tegutsevad avaookeanil. Minevikuandmete täiendamisel on teadlastel abiks, huvitav küll, varasemate aegade ajalehed, kus avaldatud kirjelduste järgi saab hinnata, millise tugevusega toonased tormid-orkaanid olid. Näiteks milliseid maju maha rebisid, kui suuri puid murdsid. Mõõtmisandmed on varasemate aegade kohta tunduvalt vähem usaldusväärsed.

Kas kliima on siis ikkagi muutunud?

Maakera keskmine temperatuur on minevikus muutnud väga laiades piirides, kui rääkida geoloogilises ajaskaalas. Praegune temperatuuritõus pole unikaalne. Unikaalne on see, et meie tunneme seda. Inimkond on selline imelik liik, mis on haaranud enda alla kogu planeedi, ja meil on komme koguneda nendesse kohtadesse, mis on välismõjudele tundlikud. Kui 10 000 aastat tagasi suuri muutusi eriti ei märgatudki, siis nüüd märkame – et valus on. See võimendabki inimeste jaoks kliimamuutuste hinnangulist ulatust.

Samas on kindel, sõltumata võib-olla kaheldavast mõõtebaasist, et maakera õhutemperatuur on tõusnud. Kõrgem temperatuur tähendab, et õhus on rohkem energiat, õhu liikumine on seetõttu tugevam, mis tähendab ka seda, et õhus on rohkem veeauru, seega rohkem peidetud energiat, sellest tulevadki tugevad troopilised tormid. Aga kus need tekivad, seda on raske ennustada.

Aga meil siin?

Tulles nüüd Läänemere juurde, siin on ka kõne all, et kas torme on rohkem ja need on tugevamad. Saja aasta statistikat uurides selgub, et tormide sagedus ega tugevus pole viimase poolesaja aasta jooksul kasvanud. Muutusi siiski on. Muutunud on see, et tormide seeriad on läinud pikemaks. Sellele on oluline kaasmõju. Osa tormiseeriaid pressib Läänemerre läbi Taani väinade lisavett, vahel niipalju, et terve Läänemere veetase tõuseb meetri võrra. Ja need kogused on viimasel poolsajandil kasvanud. Selline peidetud efekt põhjustab ka suuremaid üleujutusi. Aastased veetaseme maksimumid meie randades on kasvanud nelja millimeetri võrra aastas, mis on kolm korda kiirem, kui maailmamere taseme kasv.

Teine muutus Läänemere maades on veel raskemini tajutav. Meid on hakanud külastama ebatavalistest suundadest puhuvad tormid. See on seotud sellega, et Põhja-Atlandi tormivöönd on mingil teadmata põhjusel 1990. aastail pikenenud tuhatkond kilomeetrit kirdesse, Barentsi mereni välja. Nii on meil edela- ja läänetormidele lisandunud loodetormid ja alles mõne aasta eest tagasi ka idatormid. Viimastel aegadel on seetõttu ülikõrged veetasemed mitte ainult Pärnus, vaid ka Narvas. Nõnda on – muutused kliimasüsteemis on äärmiselt keerukad ja neid saab hästi tajuda vaid siis, kui vaadata suurt pilti.

Midagi me tunnetame Eestis viimastel aastatel tuule suuna muutuste tõttu omal nahal. Üsna mitu juunikuud on olnud päikselised, kuid vastikult külma ja kõva põhjatuulega. 30 aastat tagasi oli selline situatsioon äärmiselt vähe tõenäoline. Nüüd on sellised kuud suve alguses tavalised. See on kliimamuutuste peegeldus meie maal. See ei tähenda, et meil aasta keskmine temperatuur oleks muutunud. Aga kogu Skandinaavia mastaabis juba ongi näha soojenemist.

Aga globaalselt?

Meie kliimasüsteemi peamine mootor on päike, mille aktiivsus pole eriti muutunud. Maakera temperatuur sõltub kahe suuruse vahest: Päikeselt tulev energia ja energia, mis Maalt kosmosesse kiirgub. Esimene pole palju muutunud, kuid teine on. Seda niinimetatud kasvuhooneefekti põhjustavad mitmed gaasid, ka veeaur. Neid gaase me ei näe, aga nad püüavad osa soojust kinni.

Viimase sajandiga Maale lisandunud soojuse jaotus on väga märkimisväärne. Üks protsent on läinud atmosfääri soojenemisele, kolm protsenti liustike ja mandrijää sulamisele ning kolm protsenti maakoore soojenemisele, näeme seda igikeltsa sulamisena. Aga 93 protsenti lisandunud soojusest on salvestunud maailmameres, ookeanides. Üldisest merevee taseme tõusust moodustab üle poole, mõnel hinnangul koguni kaks kolmandikku, vee soojuspaisumine.

Kui meil õnnestuks kõrvaldada kõik kasvuhoonegaasid, siis see tohutu hulk maailmamerre salvestunud soojust kütaks meid ikkagi veel kümneid aastaid. Seetõttu pole lootustki, et saaksime kliimamuutusi operatiivselt tüürida. Teadlased praegu arutlevad, kus on ookeani vastupidavuse piir, kui me selle ületame, oleme tõelise häda sees.

Mis juhtub atmosfääriga?

Atmosfääri vastupidavuse piir on meie laiuskraadide jaoks õnneks veel kaugel. See on käes näiteks Süürias ja Saharas, kus temperatuurid on kasvanud üle piiri, mida inimene suudab taluda. Piir on inimese kehatemperatuur, 36,6 kraadi. Kui õhk on kaua aega sellest palju soojem, on inimesel seda väga raske välja kannatada. Süüria on siin väga ilmekas näide, kus on kuum ja kuiv, kus pikema põua korral inimesed vaesuvad, kus tekivad relvastatud konfliktid, kus valitsus ei suuda olukorda reguleerida, kus tekib hulk põgenikke. Tegelik probleem ei ole see, et meil on siin sant suusailm, vaid see, et maailmas on üha enam paiku, kus ei saa enam elada.

Nii võime peagi kaotada Maal ulatuslikke territooriume. See aga paneb liikuma suured rahvamassid. Kõige pessimistlikumatel hinnangutel on sajandi pärast sellistes piirkondades, mis muutuvad liialt kuumaks või kuivaks või jäävad vee alla, elamas kaks miljardit inimest. Kui meil on juba praegu kliimapõgenikke, siis edaspidi muutuvad asjad drastiliseks. Siin ei päästa see, kui püüda neile kohapeal majandusabi või arenguabi anda. Kui ikka elamine muutub praeahjuks või jääb vee alla, siis tuleb mujale kolida.

Mida on oodata?

See on inimkonna ees seisev suur ülesanne, kuidas abivajajaid aidata, kuidas nii võimalikud tulijad kui ka nende vastuvõtjad koos elada saavad. Tegelikult on ju maailmas vaba maad päris palju, tööd ja tegemist on inimestele anda küll. Aga see nõuab hoopis teist lähenemist, näiteks haridusele, vaja on õpetada lapsi nii, et nood oskaksid sulanduda teistesse kultuuridesse. Samuti tuleb meil õppida teiste kultuuride inimestega hakkama saada. Me kas teeme seda koos või arvestame tõelise kataklüsmiga. Vaja on tervete ühiskondade ümberhäälestust. See on suur väljakutse sotsiaalteadustele ja humanitaarteadustele. Mitmed teadlased ennustavad, et järgmine teadusrevolutsioon tulebki neis valdkondades – leida lahendus inimkonna ees tulevikus seisvale ühele suuremale väljakutsele.

Reaalteadlastena saame aidata sel moel, et kutsume siia maalt, kus rannikuteadust pole, näiteks pika ja orkaanidest mõjutatud rannikuga Nikaraaguast, doktorandi seda teadust õppima. Kasu on kahepoolne: tema teeb siin teadustööd, tagasi kodumaal aga paneb aluse ranniku uurimisele ning sellealaste teadmiste kasutamisele. Meil on just selline projekt käivitumas. On palju asju, mida tarkade inimestena saaksime teha juba praegu, rakendada teadusuuringuid praktikas, levitada vajalikke teadmisi ja oskusi. Ja kui õigus on kiimaskeptikutel ning kliima pöörab tagasi jahenemise poole, siis pole me midagi kaotanud, vaid saanud juurde hulga sõpru.