Värsked Tartu uudised | Linnaleht

Eesti vanim kaljukotkas sai maaülikooli kliinikus terveks ja lendas vabadusse

Kristjan Roos, kristjan.roos@linnaleht.ee 09.11.2017, 16:54

Tartus asuvast Eesti maaülikooli loomakliinikust käib aasta jooksul läbi üle saja metslooma, patsientidest enamiku moodustavad linnud.

Üks väga väärikas Maaülikooli loomakliiniku patsient oli neli kuud kaljukotkas, Pärnumaalt leitud lind osutus Eesti vanimaks. „Me ei tea ju kõigi Eesti looduses liikuvate lindude vanust, aga see konkreetne kaljukotkas oli 1992. aastal rõngastatud, mistõttu saime tema vanuse kindlaks teha. Varem ei ole Eestis 25 aastat vana lindu kohatud,“ tõdeb loomakliiniku loomaarst ja maaülikooli doktorant Madis Leivits.

Selle nädala teisipäev oli nii Eesti vanimale kaljukotkale kui ka ühele merikotkale tähtis päev, sest Madis Leivits sai nad Pärnumaal taas loodusesse lasta. „Hea on see, et lind on elus ja tal on uus võimalus. Iga päev, mis ta nüüd toimetab, on põhimõtteliselt rekord,“ on Leivits rahul. Kaljukotkas sai endale värvilise rõnga ja GPS-saatja, nii saavad teadlased jälgida tema elupaigakasutust, mõista liigi vajadusi ja harmoniseerida seda inimeste huvidega looduses. Madis Leivitsa sõnul lendasid mõlemad kotkad kohe ilusasti. „Esimese öö veetis kaljukotkas vabastamiskoha lähedal metsatukas. Olukord on lindude jaoks ikkagi uus ja võtab aega, kuni nad suudavad oma orientiirid uuesti paika panna ja edasi toimetada.“

Tegelikkuses käib loomakliinikust aasta jooksul läbi väga palju kodu- ja metsloomi, kes mõistagi on üksteisest eraldatud. Metsloomadega tegeleva Leivitsa sõnul on enamik linnud ja väiksemad imetajad, nagu näiteks siilid. Samas on loomakliinikusse sattunud ka ilveseid. Kliiniku prioriteet on kõrgema kaitsekategooriaga liigid.

Mainitud vana kaljukotkas ja merikotkas olid tänavu kolmas ja neljas kotkas, kes pärast ravi loodusesse lahti lasti. Igakord sellest suurt sündmust ei tehta, kuid Leivits ütleb, et seekordne juhtum on peale kaljukotka rekordvanuse tähtis ka seetõttu, et kaljukotkas oli järjekordne pliimürgistuse ohver. Enamikul nii hästi ei lähe ja nad leitakse pigem surnult. Muidugi on mürgistuse põhjustatud surm väga piinarikas. Plii jõuab kotka toidulauale pliid sisaldavate kuulide ja haavlitega, mida kasutatakse jahipidamises. Samuti on oht taolist ulukiliha tarbivate inimeste tervisele. Pealegi on olemas jahimoon, mis pliid ei sisalda ja oleks loodusele ohutu. Siin on küsimus puhtalt eetilist laadi.

Aasta loomaarstiks (2015) valitud Madis Leivitsa sõnul sõltub maaülikooli loomakliiniku patsientide hulk aastaajast. Suvel ja rändeajal on patsiente mõistagi rohkem. Metsloomadest patsiendid jäävadki kliinikusse seni, kuni nad saab tagasi loodusesse lasta. Inimestega saavad metsloomadest patsiendid kontakti vaid seoses söömisega, raviprotseduuridel ja loomuomaste oskuste saavutamise treeningutel.

„Suur osa patsientidest, kes siia tulevad, on tegelikult väga halvas seisus ja neid pole võimalik piisavalt terveks ravida. Neid loomi saaks võib-olla hoida elus, aga nad ei tuleks looduses toime ega suudaks näiteks lennata, joosta ega saaki püüda. Näiteks röövlindude puhul on väga levinud silmatraumad, mis on enamasti silma tagumistes struktuurides. Poolpimedaid loomi loodusesse lasta ei saa, nad on küll võimelised meie juurest ära lendama, aga kuna nad ei suuda toitu püüda, on tulemuseks ikkagi näljasurm. Seega tuleb nad kahjuks magama panna. Vabastada õnnestub meil kolmandik patsientidest,“ tutvustab Leivits, lisades, et see on üle maailma tavapärane statistika.

Loomakliinikul oleks Leivitsa sõnul meditsiiniline võimekus ravida oluliselt rohkem liike. Pigem piiravad eri liikide vajadusi pidamistingimused ja üldine rahastatus. „Metsloomadel ei ole ju haigekassat,“ naljatab Leivits ja jätkab tõsisemal toonil: „Kindlasti peame oma patsientide puhul seadma fookuse. Haruldasematele liikidele läheb rohkem jõudu ja jaksu. Loom peab olema sellisel määral ravitav, et ta saaks vabana hakkama. Samas on meil hea meel võimaluste üle, mis praegu on tänu maaülikoolile, Eestimaa looduse fondile ning keskkonnaametile, kes toimetab enamiku abivajajaid meieni. Oleme tänulikud üleüldise ühiskondliku toetuse eest.“